üks teine päev.
mõnel õhtul on kõik võõras, mis muidu võiks tunduda oma. ei oska, ei jaksa, ei tahagi astuda välja millegi eest või kellegi poole vastu- on juba astutud küll ja rohkemgi, alati ei jõua minna …. see tundub nagu mõni veider mäng, mis mõnikord väsitab, nüristab ja tõukab lõpuks hoopis eemale, kuigi võiks tuua ka kokku.
keegi pole ju kuhugi määratud, kellegi külge või kõrvale seotud- kas see pole juba piisav põhjus, miks hoida hästi siis, kui oled kusagil või kellegi kõrval… aga ikka seesama mina ja minu ja mulle, minul on ja sinul mitte, sinul on ja minul mitte, sina oled ja mina ei ole ja oled ei ole ja olen ei ole- enne sured ära kui saad nendest vabaks, muidugi, aga kas peab enne ära suremist lubama neil nõnda end tasakaalust välja kaaluda või…
oleks tarkust teha ja olla teistmoodi, teeksin ja oleksin teistmoodi. mõtleksin teisel viisil, teisi asju.
ja siis kord vaadatakse tagasi ja mõeldakse, mis juhtus, mis juhtus ja kuidas ja kuidas nii üldsegi juhtuda võis. mida see tähendab, et ta ei teadnudki, et ma ei öelnudki, et ma ei väljendanudki, et ma ei pingutanudki- sest parasjagu tundus mulle nii, siis, kui ma olin palju rumalam, kärsitum, pimedam, nõrgem, kartlikum, katkisem… midagi oli seal veel…
ah ma olen liiga vana mõne asja jaoks juba. tahan edasi liikuda, vajan uusi sadamaid ja uusi vangitorne, lukustatagu mind teistsuguste uste taha, jagatagu mulle kätte teistsugused kaardid, tahan uute tuulte ja uute hoovustega kaasa kanduda nagu polekski olnud neid kurbi külmi silmi nendel kurbade külmadel tänavatel, mis oma kurval külmal viisil mind vähehaaval kõigist käidavatest radadest eemale eksitamas on
võib-olla lähen põhja või jäängi ekslema, aga võib-olla leian ülesse selle koha ülemisel tähekaardil, kuhu on kirjutatud minu nimi, ning asun selle alla elama.
üks päev.
A-raamatukogus on nüüdsest kättesaadavad kaks Allen Ginsbergi raamatut: esiteks Planet News 1961-1967 ja teiseks Death & Fame, Last Poems 1993-1997. Neid ei peaks mujalt Tartust vist laenutamiseks saada olema. Aga nüüd A-raamatukogus igaljuhul on.
Ringi vaadates leidsin, et muu niki-näki-luule peal oli seal aga kellegi käsikiri või valimik, A4 formaati prinditud, kirjaklambriga koos- autori nime märgitud polnud. Aga. Ma võin mürki võtta, et tegemist on Kaur Riismaa tekstidega. Laenutasin need välja paariks päevaks. Järgmisest nädalast võite ise ka minna ja need tekstid välja võtta. Ja ma tean, et te teate juba, et need tekstid on justnimelt sellised, milliseid meil on mõtet siin Eestis praeguses ajas lugeda.
Käisin täna kinos subtiitreid näitamas. See kvalifitseerub ‘veidrad tehtud tööd’ nimekirjas kuhugi tipupoole, küll. Sain taskuraha ja tasuta kinoseansi. Maksusid maksma ei pidanud.
see tunne ei ole kuhugi kadunud, et elame üle oma võimete- mis puutub sellesse, kas meil on tegelikult jõudu selleks, et kirja panna seda, mis me oleme olnud ja kuidas. iga kord, kui näen seda tehtavat, tundub, et olen tunnistajaks päris üleinimlikele pingutustele. kõhe ja valus hakkab. aga on uhke tunne samuti.
ma ei tea, kumb on tõesem- kas see, et maailma kirjutamisega ikkagi ei muuda, peab tegema midagi muud (muutma iseennast, küllap); või see, et just seesama kirjutamine ongi ainus viis, kuidas üldse midagi muuta. kuivõrd sellest rääkimine, kuidas me oleme, ongi kõige otsesem ning jõulisem võimalik lähenemine. ning et ühtlasi on see ka kõige väärtuslikum asi, mis meil on.
pagan teab, mida kolme või kümne aasta pärast mõelda saab, peale selle, et ükskord me olime olemas, sellises ajas, sellisel viisil. aga mis on see, mille endast maha jätame, ja kas pärast on tahtmist seda omaks tunnistada.
(ma soovin tegelikult kõige rohkem seda, et oleksin hakanud kirjutama kümme aastat hiljem praegusest hetkest.)
juba mitmendat päeva olen kuulanud ainult seda, mida mustad naised mulle luules ja muusikas rääkinud on, sest ma olen nii väsinud sellest, mida mulle räägivad valged naised oma valgenaiseväsimuses ja kuidas nad mind oma valgenaiseväsimusega veelgi väsinumaks teevad, justkui kõigi nende kõnelemiste eesmärk olekski see, et mind mu viimasest jõust ja tahtest ilma jätta. ma ei tunne alati nii, aga mõnikord küll.
siis käin mustade naiste juures hüppes läbi heli ja sõna ja mõtlen, et ega enda nahavärvi samas ei vaheta, aga hea siiski, et nii saab. ja pärast pole ma enam nii väsinud.
Mismõttes raha ei olegi oluline?
hear ye, hear ye!
Laupäeval, 28. novembril toimub Tartu Kultuuritehase saalis rahvusvahelisele Ostuvabale päevale pühendatud Väga Väga Vaba Turg.
Turg on avatud kl 11-15, oodatud on kõik kellel on midagi üle või midagi puudu.
Väga Väga Vaba Turg kujutab endast ajutist turgu, mis põhineb kinkemajandusel – asjad antakse ära tasuta või vahetatakse omavahel vaheltkasu võtmata. Kinkimiseks ja/või vahetamiseks sobivad näiteks riided, mänguasjad, raamatud, CD-plaadid jms. Ainsaks tingimuseks seame, et pakutav asi oleks veel kasutamiskõlblik.
Lisainfo: www.vabaturg.org
E-post: info@araamat.org
alla-langemised
ükskord, kui sulle on andeks antud kõigi nende kordade eest, kui sa oled olnud halb neile, kes on su käest palunud või nõudnud, et sa oleksid hea- ükskord, kui sa annad andeks neile, kes on su nurka surunud ja teinud sulle haiget nii, et sa oled arvanud, et sa ei ole enam kunagi võimeline tundma midagi muud peale selle valu- ükskord, kui sa oled andnud andeks endale kõigi nende kordade eest, kui oled teinud näo, nagu mitte miski terves maailmas ei võiks sulle haiget teha, kõige vähem see tegu või need sõnad-
ükskord, kui sa vaatad kella ja see kell on seisma jäänud ja sa hakkad kaotama päevi, kõigepealt ühe päeva, siis mitu päeva korraga, siis mõne nädalavahetuse, siis juba terveid nädalaid- ja sa ei tea, mis nendega juhtus, aga peale seda, kui sa need päevad ja need nädalad kaotanud oled, oled sa enda aja lõpuks jälle tagasi saanud ja sa tead seda ega räägi sellest kunagi kellelegi, kuidas see juhtus ja kuidas see sulle tundub-
mõnel sellisel päeval, kui ilm on talvine ja külm ja selge ning sa oled mõned hetked otse päikesesse vaadanud ja siis pilgu kõrvale pööranud, sest see valgus on väljakannatamatu, kui sellesse otse vaadata- või kui sa pesed kraani all käsi, kui sa vaatad peeglisse, kui su silmad loevad lehekülgedelt teksti, aga mõte on hoopis mujal, või kui sa otsustad peatuda ja panna kirja midagi, mida sa ei saa ega taha tegelikult sõnadega kirjeldadagi, samamoodi, nagu sa ei saa ega taha otse päikesesse vaatama jääda ja pöörad alati pilgu kõrvale-
ükskord, kui see linn pööratakse ümber ja kõik, mis käis päripäeva, käib nüüd vastupäeva, ja ükski värv pole enam päriselt see, mis varem, ja ükski heli pole enam päriselt see, millisena seda mäletasid, ja ükski asi pole enam oma kohal, ükski katusekivi või täht leheküljel või kiud voodilinas või lusikas riiulis-
ükskord, kui sa ärkad millessegi, mis on kogu aeg kohal olnud, aga sa paned seda esimest korda tähele alles sel hetkel, kui sa seisad jahedas söögitoas ja vaatad aknast välja ja tunned, kuidas soe jook tassis su käte vahel tasapisi jahtub ja on olla nii, nagu oleks kõndinud ringi silmad kinni, sest arvasid kogu aeg, et siin on pime ja seepärast pole vaja ka silmi lahti hoida- ja siis tegid korraga silmad lahti ja vaatasid ringi ja tundsid ära kõik need kohad, mida varem kunagi näinud ei olnud, kuigi nende piirjooned olid läbi puudutuse hästi teada-
ükskord, kui see linn unustab ära, et sa temas elad
ja laseb sul lõplikult minna
siis sa pöörad selle liivakella ümber.
ja hakkadki minema teises suunas.
pea-aegu ühtegi märki jätmata, et sa oled siin kunagi kohal olnud, siin elanud.
A-õhtusöök!
Teisipäeval (17. novembril), algusega kl 19 toimub A-raamatukogus Pärmivabriku õhtusöök.
Pakume väikse annetuse eest maitsvat taimset toitu. Tegemist on õdusa kogukondliku üritusega – hea koht, kus uute inimestega tutvuda või vanade sõpradega maailma asju arutada. Ja kõhu saab ka korralikult täis!
Menüüs: vürtsikas riisi-läätse supp, pirukas, salat, kook, morss.
Soovituslik annetus 20 eek (kui raha parasjagu ei ole, siis keegi viltu ei vaata ja midagi halvasti ei ütle, kuid samas tuleks arvestada, et taolisel viisil korraldatud õhtusöögid on võimalikud vaid siis, kui valdav osa kohalviibijatest on solidaarsed ja annavad oma panuse).
* refresh
(fantaasia nr. 3, fragment)
tulid teistmoodi masinad & hinged põgenesid tähelaevades
vastu ööd hüljates katusealuseid
jättes tühjaks köögid kabinetid töökojad magamistoad
kiiruga avatud sahtlid ja seifid, kindalaekad ja madratsialused
jättes katustele uduste silmadega teleskoope pilgud eikuhugi suunatud
keldritesse kavalaid katsetamata leiutisi
töötubadesse tööriistu laokile, avatud raamatuid kontekstita lehekülgedelt
vee keedukannu keema, lauale lõpetamata õhtusöögi
kui purunes klaase ning koerte ulg läks üle kiljumiseks
akendes kustusid tuled, muusika vaikis
ekraanidelt kadusid kujutised
(STAR, NC 2009)
