and what costume shall the poor girl wear to all tomorrow’s parties- a hand-me-down dress from who knows where….
etc etc
muuhulgas on süsteem mulle kui oluliselt rumalamale nähtusele ära pannud. viimast palka ei maksta mulle ikkagi välja, sest küll ei ole meil dokumente ja küll ei ole meil raha üldse ja kui meil on lõpuks dokumendid ja võib-olla kunagi ka raha jälle, siis te peate ootama järjekorras, ei, me ei oska küll öelda, millal teile raha välja makstakse…. ehk siis: väsi juba ära selle jutuga, et tahaks palka ja tahaks palka.
täna käisime firmas, mida ei olegi nagu olemas. st muidugi on, sest muidu me poleks seal käia saanud- aga see olemasolu on ‘reservatsioonidega‘- see tähendab, et tegelikult käisime me hoopis ühes teises firmas, mis lihtsalt on enda postkasti laenanud ja ühte töötajat ja mõnda pappkarpi, kus sees on mõned dokumendid- aga mitte neid dokumente, mida mul on vaja parasjagu. kõik need dokumendid, mida mul on vaja, on ilmselt maamuna pealt jäädavalt kadunud ja keegi ei tea mitte kusagil mitte midagi nendest. aga oluline on, et me käisime seal- kuigi meile öeldi et see firma on vist küll pankrotti läinud.
see, et sa töötad tartus ühes majas poolteist aastat, võibki ju tähendada ainult seda, et kõik asjassepuutuvad dokumendid on kättesaadavad ainult pärnust ja tallinnast mingitelt inimestelt, kellest sa kunagi kuulnudki pole.
mis siis üle jääb?
teha mustalt tööd, kui võimalus avaneb, muidugi. ja panna kogu ülejäänud energia vabatahtlikku töösse või loomingusse. siin ei teki praegusel ajal isegi mingit küsimustki mulle tundub, et kas nii tohib. sest ma ütlen, et tohib küll ja peabki. ette vaatama, et mingi hirm tulumaksust põikumise ees sind näiteks tagasi ei hoiaks, kui sul on vaja endal hinge sees hoida.
ma ei kurtnud selle diili üle kuni üleeilseni. jamad algavad siis, kui jääd korraga haigeks näiteks. ja tead, et su eelarve ei luba seda. st ei luba päriselt ka. et see ei ole enam see olukord, kus ‘ma olen nii vaene tudeng, aga võin end täis juua küll ja surnuks suitsetada, ja vahest toit läheb kapis halvaks ka. aga mul on õppelaen siiski’. et mis sa siis peale hakkad. kui ükskord peab seda õppelaenu hakkama tagasi maksma. ja nii edasi.
aga nagu Um ütles ükspäev, et ‘ma elan kööktoas, aga armastus hoiab mind elus’, ma arvasin hellyeah. sest ilma armastuseta kärvaksime kõik nagu koerad oma suurtes külmades üleköetud keskküttekorterites toitu täis külmkappide plasmatelerite mackide laibakaheinimesevoodite surnukuurivannitubade hauaköökide keskel
tondid luupainajad kodukäijad ja viirastused
sest ega sellest toidust ei ole suuremat abi, kui sa seda üksinda arvutiekraani jõllitades mälud
ja ainus soojus, mis sind ülesse soojendab, on ihusoojus
… teinekord viirastub mulle see, kuidas me oleme justkui mõneks veidraks salapataljoniks saanud, keda ühendab üks eetikakood ja üks tundlikkus, ning meie initsiatsiooni-riitused on olnud sarnased- näruste tühjade töökohtade ja üksilduse ja kehaliste suhete puudumise ja hingelise lahtiühendatuse ja tähendusetuse ja väikeste igapäevaste surmade ja ülestõusmiste omad, surnud sõprade ja kaotatud sõprade ja hulluks läinud sõprade ja lõpuni meie kõrvale jäänud sõprade silmad meid alati jälgimas ja otsustamas
kas me saame õiguse edasi elada või mitte
kas me saame õiguse võtta sõna või mitte
ja nüüd oleme me geriljad väikestes linnades ja suuremates linnades ja liigume öö varjus salaja ja läheme missioonidele ja tuleme pärast koju tagasi ja võtame riided seljast, viskame voodile pikali ja paneme muusika mängima ja mõtleme teistest inimestest ning oleme tavalised, nii tavalised kahekümnendates oma murede ja rõõmude ja vajaduste ja kirgede ja pettumuste ja kulgemistega alati
ühe keele küljes kinni, ühte ruumi oma juurtega mõistetud
ja kui sa soovid siia jääda, siis pead sa siit minema minema; ja kui sa tahad siit pääseda, siis pead sa suutma siin olla.
mitte ühtegi tilka verd ei ole valatud ja mitte ühtegi lahingut pole löödud, töötud istuvad vaikselt kodus ja ootavad paremaid aegu, mõni võib-olla hakkab suurest igavusest luuletama
low-maintenance
neil viimastel päevadel on olnud küll tunne, et see väikeste valgete hiirte tsirkusetrupp, mille ühel õhtul juhuslikult välja mõtlesin, ongi mu pähe päriselt elama kolinud ning hakanud juhtima seda üritust, millest ma tavaliselt mõtlen kui enese elust.
see elu, millest mõelda, on praegu umbes selline, et mul on täpselt kaks paari õe hand-down pükse, aga see, kui palju või millised riided on parasjagu mu kapis, on vägagi mitte seotud sellega, kuidas ma end tunnen. või et kas mu külmikus on hirmus palju toitu või ainult natukene ja selliste ainete kujul, et peab neid enne meelitama, kui toiduks kokku panna üritad.
kuidas ma end parasjagu tunnen, on see, kuidas tuntakse end siis, kui elu on pidev õnnelike improvisatsioonide jada. pole elusees nii töötu ja nii vaene olnud, süsteemist kõge rohkem nüüd väljas, aga mul on see-eest terved päevad aega tegeleda eranditult sellega, millega ma parasjagu tegeleda tahan ja seetõttu pole eluski veel päris sellisel viisil rahulolev olla saanud.
kui sa nüüd arvad, et see on mingi kole kodanlik rahulolu, siis ei saanud sa üldsegi aru, mida ma mõtlesin. see on noatera peal täiuslikus tasakaalus seismise suur sügav rahulolu, millest siin on juttu. see võib võtta su elu, aga kuni ei võta, oled elus maksimaalselt. küll taevasse jõuab ka kunagi minna.
kolimispäeva lõpp
mõnikord teen vist väga imelikke asju tõepoolest ja need kõik on pea-aegu alati hästi lõppenud. välja arvatud nendel kordadel, kui pole.
selles talve poole pöörduvas ajas ei teagi päris lõpuni, kuidas olla- need pole mitte mu tuhanded läbitud miilid, vaid mõned läbimata jäetud meetrid, mis ainsatena üldse loevad-
istusin eile tunglevate inimeste keskel keset ööd ja mõtlesin, kuhu need kolm ning veidi peale kuud küll kadusid- mis see on, mis on vahepeal juhtunud, nüüd selle kuu jooksul juba neljandas kohas elades- kuidas ma ükskord nägin unes verandasid kiiktoolidega ning puupõletuskilne ning hingasin sisse sooja niisket õhku ning jälgisin päikese liikumist ning lugesin tagaaia metallist istmel jalgu sirutades joyce’i kui õues oli palav ning valgus mu ümber ja raamatulehtedel oli ere (istun seda kirjutades voodi peal ja telekast tuleb ameerika film)
keset ööd eile ärkvel inimeste seas, kui mul oli justkui ükskõik, kus olla, kõigis teistes asjades peale selle, et pidasin silmas ja jäingi vaatama, kuidas mõne väga pikana tunduva hetke jooksul vaatas üks teine silmapaar ühte punkti kusagil eespool, kuhu või millesse, ma ei tea, justkui baarimelu ja katkevaid ja uuesti algavaid vestluseid ümberringi ei peakski olemas olema, ega näinudki vist, et seda nägin- korraks tekkis tahtmine see kurvast hellusest kantud jälgimine lõpetada, anda järele tungile sukelduda vahekäigus tunglevasse inimvoolu ning väljuda sinu kaldal, ning panna käsi su õlale, et sa ärkaksid ja tuleksid tagasi nende laugaste vahelt, kuhu su virvatuled su viinud olid
aga ma ei teinud seda, ainult vaatasin, ning tundsin et jõudsin ise hoopis korraga tartusse tagasi, et uuel kaardil on kõik punktid olemas, mis jätkavad sujuvat liikumist igaviku suunas
mõnikord jäädeski hoidma viimaste-meetrite-vahemaad, nii mitmelgi mõjuval põhjusel.
vaadates läbi korraga kahest kaardist
olin eile nõnda kurb enda unenägudes terve öö, et hommikuks olid puudki lehed langetanud, võib-olla rääkisin unes, sest ärkvel olles ma kõnelenud pole
olen püüdnud omavahel ühendada punkte, mis on nihkunud mujale sellest ajast, kui neid viimati vaatasin- luua need jooned enda teadvuses sellest, kellena sind mäletan, selleni, kellena sa tundud nüüd
pean ulatuma tagasi sellesse teise reaalsusesse, mis katkes tookord ning on sellisena olnud olemas vaid mu enese peas, kuivõrd teised on elanud lineaarselt edasi, ning ma pean tõmbama paralleeli punktini selles uues reaalsuses, punktini, mis oled sina, reaalsuses, mis on see, millesse ma nüüd sattunud olen- tuleb panna need kaks reaalsust kuidagi omavahel kattuma, et võiks…elada edasi, suuremate kahjudeta
ükskord, kui oli suvi ja me seisime väljas, sina ühel pool tänavat ning mina teisel pool, kõnelesid sa parasjagu kellegagi, keda ma ei tundnud, ja kuna sa kõnelesid, vaatasid sa selle teise inimese poole, ega saanudki näha, et ma vaatasin sind üle selle tänava, ning näen seda, kuidas sa seisad nii, et üks jalg on vastu majaseina toetatud, ning et see meeldib mulle ja ma naeratan, kui sind nii seismas ja rääkimas näen, suutmata samas ära arvata, kas mu tehiskaaslased on lõpuks su orbiidile jõudnud või mitte ja kui, siis mida see tähendada võiks
ning meie vahel liikus veel inimesi (nagu see on alati olnud) ja valgus paistis su peale vasakult poolt, sealtpoolt vaadates, kus seisin mina- korraks tekkis tahtmine see kurvast hellusest kantud jälgimine lõpetada, anda järele tungile sukelduda tänaval tunglevasse inimvoolu ning väljuda sinu kaldal, ning küsida sind endaga kaasa, teistele uppunutele mõtlemata
ja nüüd oled sa sellel uuel reaalsusekaardil kadunud, ning ma ei teagi, millises suunas tõmmata paralleel, et see punkt mälus oleks ühendatud selle teise punktiga, mis on kindlasti kusagil olemas, aga puudub lihtsalt mu kaardilt- see ongi mind kurvaks teinud. aga see pole veel kogu tõde, muidugi.
tõde on peidus peopesades, kurbuses mitte kunagi.
seda, mis õues on, nimetamegi valguseks.
kuna olen praegu maksimaalselt töötu, siis tuli mul erilise hoole ja tähelepanuga panna tähele seda ütlemist siin homse õhtu kohta kell kuus kohaselt kolossaalses industriaalses Kryptis vanemuise tänaval, kus loetakse Gastevi, sest kui see ei ole paljulubav, siis mis oleks?
tingimata tuleb minna kivinäoga istuma ja kuulama ning pärast kibestunult ja vaikides lahkuda.
järgmisel nädalal saan ehk teada, kas võin enda tarbeks kasutada võtta imepisikese osa suurest ilusast planeedist, kuhu saan kevadel rahuliku südamega erinevaid asju kasvama panna ja hakata keset karlovat mahedalt eksperimenteerima. privaatse katseaiana mõnel ruutmeetril, et vaadata, kuidas välja kukub.
kui seda ei saa, siis tuleb käiku natukenagu-geriljaplaan B. sest miks peaks kellegi hooldamata maa seisma niisama, kui see võiks niisama hästi ka mulle kasulik olla. eriti, kui sellel maal kõrgub lisaks kasutamata kasvuhooneid. aga samas loodan, et ei pea seda plaani sugugi käiku laskma, kuna see ei ole päriselt mu eesmärk.
eesmärk on:
tõestada endale, et ma ei pea tingimata ostma superhüpermegamarketist selliseid vähenõudlikes tingimustes kasvavaid rohelisi välismaiseid asju, nagu lehtsalat, kurk, tomat, sibul, maitsetaimed jt. nõnda saan öelda, et see, mis on mu hommikusöögilaual, on:
a)värske
b)mahe e. kasvatatud keemiliste lisaainete abita
c)pakendamata
d)transpordikuludeta
siin on link 2008 kunstiakadeemia linnaaianduslikule eksperimendile. näiteks sellisel viisil on tehtud.
love is a competitive sport, kuid ajad on vähenõudlikud
elada teises linnaosas, kui harjunud- ja tartu võtab teise ilme. tartu kesklinn on teistsugune, kui talle läheneda teisest küljest, ja leidub uusi kohti, kus veel käinud ei ole: see tähendab, võib siin edasi elada küll, kõike ei ole veel päriselt näinud- ja igavesti hea, et vahepeal siit minema sai. linn vee all, vaakumis või jääs, läbi kosmose kihutav, meie sees (linn meie sees).
hea on näha vanu tuttavaid, kellega on nüüd hoopis uued teemad, info liigub, inimesed tegutsevad.
olen endale aega võtnud kuulata tänavatel ambienti ja jalutada- mõned õhtud tagasi leidsin end hämaralt valgustatud staadionilt ja kulgesin mitu ringi koos õhtuste jooksjatega kaasa enne, kui endale teadvustasin, et olin ringe kulgema hakanud ning seisin mitmeid minuteid prozektorite all, püüdes välja nuputada parimat viisi, kuidas teinekord natuke liiga kõrgelt algavale redelile ligi pääseks, et saaks ülesse ronida ja sealt linna peale alla vaadata.
või väljendada end laenatult ja loosunglikult UNEMPLOYED IS THE NEW EMPOLYED, ehk siis mul ei ole sugugi tööd, ning seetõttu on mul energiat ja aega tegutseda vabatahtliku tõlkijana, näiteks. istuda õhtul madratsi peal ja harjutada varakristlikus stiilis raamatuöitmist, kui muusika mängib ja on õdus ja rahulik ja Ott naerab kõrval pärisraamatut ja Mango ja Puhh magavad ning mustlaslaager on laiali.
kõndida tänavatel kirjanduskujundeid välja mõeldes, mis jäävadki kodeeritult mu aju salaseifidesse mu enese kasutamiseks, privaatseks lõbuks, kuivõrd aiman nende tähenduslikkust vaid mulle enesele
ja kui paljudel meist on nüüd põgusaid mõtteid teistest inimestest, kes elavad ainult teises linnaosas, aga kelleni enam mitte kunagi ei jõua, kuigi mõnes varasemas eluetapis justkui jõudsime ka siis, kui kokku saamiseks tuli minna õue keset ööd, ootamatult, homseid kohustusi ja und unustades, ja suunduda kesklinna-
sest nad asuvad nüüd lihtsalt liiga kaugel and oh, there is no exit in this heaven…või peaks hoopis külla minema…
röövel ööbik esineb plink-plongis reedel, ka.
Puhh.
olen nüüd tartus tagasi, selles väikeses lõunaeesti linnas, sotsiaalse intsesti pesas, pillavalt unenäolises.
eile oli tõeliselt mõttetu õhtu. tahan öelda seda veelkord, sest ma ei leia just tihti põhjust kasutada sõna ‘mõttetu’. eile oli tõeliselt mõttetu õhtu. välja arvatud see osa, mis eelnes õueminekule, ning see osa, kus ma epliku konsal olin.
mu kohvrid on praegu Tammelinnas, staadioni kõrval. olen nüüd ise kellegi teise põrandal, nagu teised on varem minu põrandal olnud, ja jääb üle vaid loota, et teistel minu põrandal on olnud vähemalt niisama mugav kui minul siin on praegu.
täna käisime Otiga korraks Karlovas, tagasi tulles põikasime loomapoest läbi, kus Ott kaotas Puhhi nähes korraga mõistuse : ) Puhh on imearmas väike deegu, kes nüüd enda uues Tammelinna kodus vähehaaval ilma uudistab, Oti voodi kõrval.
Esimene tartuseiklus oli nii, et kassatüdruk tegi apsaka ja sain infoletist üllatusega tagasi ühe krooni oma toiduostuks kulunud rahast- mille peale tartu karmavõrgustik saatis poest paarsada meetrit eemal mu juurde prillidega tädikese, kes tahtis süüa osta (ja kes olen mina, et öelda, et niikuinii raiskab selle alkoholi peale, sest mis siis, kui ei raiskagi ja ostabki äkki süüa?) ning küsis viite krooni ja sai mu ühekroonise mündi ja ühe taskus olnud kaheeurostest endale- raudteed ületades mõnitasid mind alkoholi joovad ossid, sest ma naeratasin neile kogemata (hea, et tuli meelde, et ebaviisakas on möödudes teretada)- ja tammelinna staadioni jalkafännid kõlasid kaugelt nagu mõne aafrika suguharu viljakusriitus, rütmitrummide ja arusaamatute manasõnadega, mis lähemale jõudes muutus venekeelsels lobisemiseks-
ja kui ma tagasi tulin, või õigemini, kui ma edasi läksin, leidsin laua pealt kokkuplahvatuse ja lennukid lehekülgedel (visuaalsed, verbaalsed) meenutasid just selja taha jäänud lendusid: arvasin, et viimast korda järgmise nelja,viie kuu jooksul näen päikest nüüd, kui laskume Helsinki lennujaama ja carolina suvevalgus jääb maha pealepoole pilvi- kuid veidi enne tallinna sadamasse jõudmist, kui ärkasin, klappides sigur ros ja jalad kohvri peale toetatud (raamatuvirn neis seda kallim, mida kaugemalt selle käeotsas kohale vedanud, lennukisse ja lennukist välja, bussi ja bussist välja; et keegi ei tahaks üldse ebatervet huvi mu pagasi vastu tunda) piilus päike korraks veel, justkui julgustades.
